E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
. .
Jaanuse puhtasse, kaastundlikku südamesse asus sügava haleduse kõrvale teine, võõras
tundmus,
ja see oli kibe. Ta hurjutas ja tõrjus seda tundmust tagasi, tahtis üksnes armsa sõbra õnnetust
meeles pidada, aga ta ei pääsenud visast mõttest lahti. Enesearmastus elab ju igas südames
mõningal mõõdul. Jaanuse südames elas ta vähemal mõõdul, aga ta elas siiski ja ässitas: «Sa
oled rumal, va Jaanus. Sinu arutused on albid. Mis sa jampsid? Emiilial ei peaks aitajaid ja
lohutajaid olema! Tal on neid tosinate kaupa, iga mees tosin korda parem kui sina. Kas ta
sinust
midagi hooliks? Mäletab ta ka veel, et sina maailmas oled? Mine koju ja nuta ise selle üle, et
sa
nii väeti ja vilets oled.»
70
Niisuguste piinavate mõtetega jõudis Jaanus tunni aja pärast koju, enam vaimu kui keha
poolest väsinud.
Kui ta tuppa astus, istus vana Tambet sulaste ja ümmardajatega õhtusöögil. Jaanusel ei