Helikeel on lähedane impressionistlikule laadile. ELUKÄIK Sündis Tartus 12-aastaselt alustas viiuliõpinguid, 1907. aastal oli Peterburi konservatooriumi viiuliklassis, kuid loobus sellest. Proovis õppida ka õigusteadust. 1919. -1940. aastatel oli Tartu Kõrgema Muusikakooli õppejõud. 1940. aastast tegutses Tallinna konservatooriumi muusikaprofessorina. Hobid: Joonistamine (must-valged, kuna ta oli osaliselt värvipime), vanemas eas tegeles jalutuskeppide meisterdamisega. TEOSED Heino Elleri heliloomingu suuruseks on umbes 300 teost, muu hulgas on ta loonud ka mitmeid sümfoonilisi teoseid. Sümfooniline poeem ‘’Koit’’ (väljendab tärkava päeva loodusmeeleolusid, teos on vabas vormis), ‘’Videvik’’ ja ’’5 pala keelpilliorkestril’’. Klaveripalad ‘’Kellad’’ ja ‘’Liblikas’’. Viiulipaladest ‘’Männid’’.
Pärast kuninga hukkamist kaotati härra, proua ja preili ning aupaklikkust väljendavaks kõnetlussõnaks kujunes kodanik. Hääbus ka toretsev rõivastusmood. Kadusid meeste siidsukad ning eri värvi riidest valmistatud kuub, põlvpüksid ja vest, üldiseks muutus sankülottide rõivastus (põlvpüksteta). Esialgu kujunes suurmoeks Rahvuskaardi vorm: sinine kuub, millel punased reväärid, valged pikad torupüksid ja valge vest. Jalutuskeppide asemel hakati kandma saableid. Meesterõivastuses pidid olema esindatud rahvusvärvid. 1792. a Pariisile appi tulnud vabatahtlikud tõid kaasa uue suurmoe - punase früügia mütsi, mida olid kandnud madrused ja enne neid galeeriorjad. Jalas kanti puukingi ja kui ilm vähegi lubas, siis sokkideta. Naistemood oli revolutsiooni algul konservatiivne: piirduti rahvusvärvides kokardiga mütsil või lindiga rinnal. Kadusid parukad - parukameistrid jäid lausa tööta. Meestel läks moodi lühikeste
heasüdamlik hing ja jõukas, tema maja künkal oli ainus palee linnas, ja kõige külalislahkem ning kaugelt kõige pillavam pidustuste suhtes, millega St. Petersburg võis kiidelda; küürus ja auväärt major Ward ja missis Ward; advokaat Riverson, uus silmapaistev isik, kaugemalt pärit; siis linnakese iludus, kel-lele järgnes parv batisti ja paeltega ehitud noori südamemurdjaid; siis kõik linna noored ametnikud üheskoos, sest nad olid seisnud eeskojas ja imenud oma jalutuskeppide nuppe, moodustades libedate, lollakalt naerata- 36 vate austajate sõõri, kuni viimane neiu oli «läbi kadalipu» jooksnud; ja kõige lõpuks tuli musterpoiss Willie Mufferson, hoolitsedes nii tähelepanelikult oma ema eest, nagu oleks see lihvitud klaasist. Alati saatis ta ema kirikusse minekul ja oli kõigi emandate uhkus. Kõik poisid,vihkasid teda, sest ta oli nii hea, ja pealegi seati teda neile alatasa eeskujuks. Tema tagumisest taskust
annaabi.ee 
