Kuid justkui välk selgest taevast jõuab mulle kõik kohale . " Sa pole mind väärt ! " ütlen ma naerusuil ning kõnnin edasi lõpu poole , sinna , kus ootab mind õnn . Kas mäletad, kui aastaid tagasi armusid poissi läbi rate'i? Või poissi kes elas sinu naaber majas? Vandusite, et armastate ja olete lõpmatuseni koos, sa mõtlesid pulmadele ja lastele kes teil kunagi pidid sündima... mängisite täiskasvanuid, kõik tundus päris. Ütlesite, et armastate. Jalutasite ja rääkisite maast ja ilmast. Käisite nurgataga musitamas, kõik tundus nii lihtne. Kui suvevaheajal reisisid vanavanemate juurde, veetsid oma suvest poole seal, kirjutasite msnis kui palju te igatsete, rääkisite kuidas läheb jne. Aga mis nüüd on saanud? Enam ei ole midagi nii lihtne. Sa tutvud Temaga, ja sa tunned seda oma sees. Enne vandusime armastust nagu küsiks sõbralt kommi, nüüd aga vannume armastust pisar silmas. Rääkisime kui palju me igatseme üksteist, aga
eks ole?» «Jah, Monseigneur, kuid just selles õnnetus Meung'i loos ...» «Kadus kiri,» jätkas Eminents, «jah, ma tean seda. Kuid härra de Tréville on osav inimestetundja, kes näeb esimesest pilgust, kellega tal on tegemist, ja ta suunas teid oma sugulase väeossa, andes teile lootust, et te varem või hiljem astute musketäride ridadesse.» «Monseigneur on hästi informeeritud,» ütles d'Artagnan. «Sellest ajast peale on teiega juhtunud väga mitmesuguseid seiklusi: te jalutasite Chartreux' kloostri taga ühel päeval, kui teil oleks parem olnud viibida mujal. Edasi tegite te oma sõpradega retke Forge'i tervisvetele. Nemad peatusid teel, teie aga jätkasite teekonda. See on täiesti arusaadav -- teil oli asjatoimetusi Inglismaal.» «Monseigneur,» ütles d'Artagnan täiesti jahmunult, «ma tahtsin sõita ...» «Jahile, Windsori või kuhugi mujale, see ei lähe kellelegi korda. Kuid mina tean seda, sest minu seisukoht nõuab, et ma kõike teaksin
annaabi.ee 
