mööda vaatavad. See film pani mõtlema rohkem ka teiste inimeste peale. Nimelt rõhutas seda, et igapäeva kiire elu juures me ei pruugi hoolida sellest, kuidas meie tuttavaid või kaaselanikke ära kasutatakse. Tegemist on lõpmatu vägivallaga, mis kaasneb ühiskonna arenguga ja mugavuste tekkimisega. Film tõestas, et enamjaolt iga indiviidi huvitab vaid tema enda heaolu, mitte kaasinimeste oma. Mulle tekitas see film väga jahmatavaid emotsioone. See oli jalustrabavalt realistlik ja võib öelda ka, et jäle. Filmivaatamise ajal lahkus saalist nii mõnigi inimene, sest seda oli raske vaadata. Väljudes kinosaalist olin täiesti sõnatu, sest ma ei osanud aimatagi, kuidas inimeste endi silme ees üha kasvab piiritu vägivald, mis muutub aina traagilisemaks.
oktoobril kell 19.00 Peeter Oja stend-up etendus „Kui loll võib inimene olla“. Näitemäng rääkis tavalistest elulistest olukordadest, mis tõestavad, kui rumalalt mõnikord käitume. Oja pidi laval edasi andma kümneid erinevaid emotsioone ning situatsioone, kuigi ta oli seal üksi. 2014. aasta kevadel läks Peeter Oja 40-ks päevaks kõrbesse paastuma ja Ülimat Tõde otsima. See oli ränk teekond… Kuid, kui ta meie maailma tagasi jõudis, olid tema esimesed sõnad jalustrabavalt sügavad: „Mida aeg edasi, seda rohkem ma imestan, kui loll võib inimene olla.“ Näitleja oli laval vaid üksinda ning kogu tema liikumine seisnes vaid mõnest edasi-tagasi sammust, istumisest või püsti tõusmisest ning paarist käeviipest. See on imetlusväärne, kuidas ta selle kõik nii koomiliseks suutis muuta. Samal ajal suutis ta naljatledes tähelepanu juhtida olulistele probleemidele. Oli ilmselge, et iga väiksemgi samm laval oli kindla põhjusega ning
annaabi.ee 
