Realism Eestis
kirjandusliku toote üle enam hästi mõistetav, kuigi autor on sotsialist, ent tolleaegne mentaliteet, eriti
väikekodanlikus Tartus, oli teine: sotsialisti vihati niisuguse naiivse, ürgtundelise vihaga, otsekui oleks
senini ustud, et väike, vaikne Eesti jääb "sotsialismi pahest" igavesti puutumata. Kes mäletab Vene
esimese revolutsiooni päevi Tartus, teab, mäherduse üleoleva põlgusega maha muiati nende põrunud
väetikeste peale, kes tahtsid vene despotismikolossi jalult paisata. Tegelikult oli meie kodanlik rahvuslus
revolutsiooni vastu, ehk küll temagi vajas hädasti teatud vabadust; sümpatiseeriti platooniliselt üksnes
selle ideega ning õpetati ta teostamist "kultuuriliste abinõudega", see on, tsaarivalitsusele esitatavate
palve- ja märgukirjadega...
Seda meeleolu peab teadma, et taibata, miks Eesti Kirjanduse Selts, meie vaimne kese vene ajal, meie
"akadeemia", endale minu teose kaudu raske pahanduse kaela tõmbas. Selts taotles iga uue aasta alul
annaabi.ee 
