Nimetu
Turgudele tunginud
uljas kondiväristaja kippus ahistama tõldu ja muusikariistu, tegi kahju sadula- ja isegi
viinakaubandusele. Õmblusmasinad? Käigu kuradile. Relvad? Jalgrattabuumi ajaks võib ka
need unustada. Jalgrattatootmine hoogustus üha. 1869. aastal oli Pariisis 1300 jalgratast.
Kolmekümne aastaga suurenes see arv 500 korda. Ühendriigid, kes eurooplastele
hilinemisega järele tormasid, valmistasid üksnes 1895. aastal 1,25 miljonit kaherattalist. Nii
haaras jalgrattapalavik ühe sajandi jooksul maailma juba teist korda.
Naaskem aega, mil jalgratas oli värskelt saanud pidurid. Õigel ajal pidama saada on küll hea,
kuid jalgratas on ju tehtud selleks, et sõita. Pärast pedaalide ilmumist tuli seda aga teha sõna
otseses mõttes veoratta seljas istudes. Ratas ei lubanud sõitjat endast karvavõrdki eemalduda,
tee mis tahad. Ei saa ju ometi paigutada pedaale ühte kohta ja ratast, mida nad peavad ringi
ajama, teise! Ja siin sündis veel üks idee. Aga miks ka mitte