Tõde ja Õigus II Terve tekst
Tänini oli Indrek ennast tundnud kivitänavail võhivõõrana, ainult
linnast väljas, põldude vahel või metsas leidus nagu midagi kodust. Aga nüüd muutusid
omasemaks ka valgustatud uulitsad ja nende serva ritta laotud majad, eriti siis, kui ta hiilis õhtul
salaja hooviväravast välja, et kohata ümmarikku Mollit. Jah, nüüd sai kogu linn palju
omasemaks ja kodusemaks. Nüüd seltsisid tänavatega, nende nurkadega, laternaga kuskil
maja ees, mingisuguse linnataguse jalgrajaga, puiesteega, ühe või teise vaatega linnale, mida
nad üheskoos nautinud, raekoja kellalöökidega, valgustatud poeakendega ja palju muuga
muljed ja mälestused, ühed jäädavamad, teised möödaminevamad. Lisaks tuli veel midagi, mis
süvendas Indreku vahekorda linnaga ja tema kivitänavatega. Algas sellest, et kui Indrek
mõnikord Vaarmannide juurde ilmus ühisele jalutuskäigule minemiseks, siis Molli ennast
parajasti mukkis ja klanis, nagu ta ise ütles.
annaabi.ee 
