Immanuel Kant
" "Kant paljastab
põhjendamatu (spekulatiivse teoloogia), jätab aga populaarse puutumata ja esitab seda koguni
auväärsemal kujul kui moraalsele tundele vajalikku usku. Selle asjaolu pöörasid hiljem
filosoofastrid jumalateadvuseks ... jumaluseks jms. sarnaseks. Samal ajal kui Kant ise, kui ta
vanu auväärseid eksitusi näitas ja nende ohtlikust tundis, tahtis oma moraaliteoloogiaga neile
paar nõrka tuge alla panna, et nende kokkuvarisemine teda ennast ei tabaks, et aega vöita
jalgalaskmiseks."
Üks biograaf kirjeldab, kuidas Kant, pärast seda kui ta on andnud oma Puhta mõistuse
kriitikaga religioonile surmahoobi, koos oma teenri Lampe'ga läheb jalutama ja märkab, et
tolle vana mehe silmis on pisarad. "Siis tuleb Immaanuel Kantile hale meel peale, sest ta pole
ainult suur filosoof, vaid ka hea inimene, ja pool heatahtlikult, poolenisti irooniliselt ütleb ta:
"Vanal Lampe'l peab Jumal olema, muidu ei saa vaene inimene olla õnnelik, ütleb praktiline