Aadel ja relvastus keskajal
Rüütlite kokkukutsimine võittis alati palj aega ja uhked vapikandjad olid ka üsna
distsiplineerimatud. Peale selle eelistas osa aadlikke sõjakäigule mineku asemel hoopis
senjöörile raha maksta. Teisalt aga leidus vaesunud rüütleid, kes olid oma maavalduse
kaotanud, ent ei osanud teha midagi muud peale sõdimise.
Uut tüüpi sõjalist jõudu ehk palgasõjavähe hakkasid kõigepealt kasutama ja arendama riikide
keskvõimud. Palgasõjaväe hulgas kasvas järk-järgult jalameste osatähtsus: nad olid näidanud,
et oskusliku tegevuse korral võib ka jalavägi ratsarüütlite vastu edu saavutada.
15. sajandil muutus rüütlivägi järjest kallineva täisrüü ja muu relvastuse tõttu üha kulukamaks
ja samaaegu kahanes pidevalt tema tõhusus. Kõigepealt ei pakkunud paks ja kohmakas
raudrüü enam täielikku kaitset: spetsiaalse vintsi abil vinnastatud amb suutis oma noole
umbes 80 meetri pealt raudrüüst läbi lasta. Veelgi hullemini laastasid ratsarüütlite vähe
annaabi.ee 
