"jalamehel" - 1 õppematerjal

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur. Referaat

Nt. sõjahaamrid võtsid jalaväelased varem kasutusele ja olid raskemad. Sama on nuiade ja kirvestega: jalaväelased kasutasid neid, kuid relvad olid raskemad ja tihti pikema varre otsas. Väga levinud olid nn. teivasrelvad ehk pika varre otsa kinnitatud torke- või raierelvad. Jalaväelasele oli selline relv eluliselt vajalik, kui vastaseks oli ratsanik. Esiteks seepärast, et ratsaniku pikale odale midagi vastu panna ja ta sadulast ohutumalt maha lüüa, ning teiseks tegevusulatuse tõttu: jalamehel on ohutum ratsust võimalikult kaugele hoida, kuna hobune paiskab oma massiga inimese väga kergesti pikali ja ratsanikul on kõrgemal olles eelis. XIV saj. kohtas rüütlite ratsa sõjapidamise viis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis