Gregoriaani Kooris olid Richard Naxton, Johnny Clucas, Dan Hoadley, Chris Tickner, Richard Collier, Gerry O'Beime, Gunther Laudahn Lawrence White, JanEric Kohrs ja Rob Fardell. Naislauljaks oli Sarah Brightman. Kontserdi tegi minu jaoks eriliseks selle võimsus ja omapärasus, mis tekitasid minus mõtliku tunde. Jäin kontserdiga väga rahule, kuigi vahepeal kippus väike uni peale. Mulle meeldis isiklikult, et üks solist tegi vahepeal ka nalja, pakkudes müüa Gregoriani jalamatti. Lemmik laul, mida kontserdil esitati, oli ,,The Moment of Peace", See oli tuttava meloodiaga ja väga kaasahaarav. See läks mulle hinge ja mul tulid värinad seega tekitas see minus veidi hirmsa tunde. Arvan, et Sarah Brightman laulis eriti hästi ja mulle ta meeldis väga. Ta seisis 8 meeslaulja keskel ja tal oli valge kleit, taustaks olid helendavad tähed. See kõik mõjus laulule väga hästi. Kuigi pean
terava kõrvaga ning tema õpetamisest kujuneb lõbus tegevus. Nende eesmärk saab rohkemgi kui täidetud, sest suursaadiku vastuvõtul tembeldatakse rentslitüdruk suisa Ungari printsessiks. Eliza süda murdub, kui härrad selgelt oma ekserimendi lõpu üle rõõmustavad. Pickeringi austus tüdruku vastu on kasvanud, kuid Higgins on neiusse lausa armunud. Oma keerulise käitumise kurastab ta väga Elizat, kes tunneb, et teda kasutatakse kui jalamatti ja esimest korda elus avaldub isiksusena. Ta vihastub, kui Henry ütleb talle, et tüdruk ilma temata hakkama ei saa. Kui Eliza vastupidist väidab, peab Higgins aga tunnistama et hoopis tema on see kes ilma teiseta hakkama ei saa. Higgins leiab, et luua elu tähendabki teha tüli ja ei muuda oma seisukohti. Suure tüliga lähevad nad õhtul oma teed. Järgmisel hommikul on Eliza kadunud, meeleheitel Higgins jõuab helistada juba politsesse, saab noomida
Ta elab kõikvõimalikes metsades, aga sama hästi ka linnaparkides, kalmistutel ja aedades. Tema poolt on eelistatud küll lehtpuud, aga tegelikult kohtame teda sageli ka okaspuudel tegutsemas. Nii nagu rästastele ikka, meeldib ka vainurästale laulda mõnel kõrgemal oksal, et tema muusika kõigile hästi kuulda oleks. Vainurästas mängib algul maha pika meloodia ja lõppu laseb tasakesi kõikidele rästastele iseloomulikku kädinat. Tema laulu on iseloomustatud ka kui treppi ja jalamatti: järjest trepist üles tulles toonid tõusevad, on ilus meloodia, ja siis jõutakse ukseni ning pühitakse matil jalgu: tasane kärin lõpus. Elupaik ja -viis Metsades, eriti lehtpuude ülekaaluga metsades, puisniitudel, salukuusikutes, sageli ka linnaparkides, kalmistutel ja suurtes aedades. Laulab kõrgemal oksal istudes. Maapinnal liigub hüpetega, ärevuses tõmbleb tiibadega ja naksutab nõrgalt nokaga. Ränne Rändlind
annaabi.ee 
