Sõnamõrvar
tulnud. Ma läksin alla vaatama, kus ta on.
Köögis teda polnud, puhketoas samuti ja aias ka mitte! Ma läksin köögilaua juurde ja
istusin toolile. Ma ei osanud midagi mõelda. Siis aga märkasin laual kirja. Seal seisis:
"Kallis Jasmiin! Anna andeks, et ilma ütlemata ära läksin! Mul oli väga kiire ja sa ka veel
magasid. Ma ei tahtnud sind üles ajada. Ma pidin töö asjus firmasse sõitma. See oli asi,
mis ei lasknud oodata. Kui koju tulen, räägin lähemalt! Ära unusta jalakompressi.
Andres."
Ma olin algul väga solvunud ja vihane.
"Ta oleks võinud mu ju siiski üles ajada! Ma magasin niigi liiga kaua!" torisesin omaette.
Aga siis polnud mul enam aega sellele mõelda. Ma pidin mõtlema, mis ma homme
töövestlusele selga panen. Ma läksin üles. Otsisin kõik oma kapid läbi ja tõstsin kenamad
ja sobilikumad riided välja. Ma tõstsin välja lühikesed kleidid, pikad pidulikud kleidid ja
annaabi.ee 
