"jalakestest" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Ma nägin teda, kui ta alles neljakuine oli; noh, oli päris inglike! Silmad suured, suuremad kui suuke, ja juuksed nii tumedad, peened ja lokkis. Kuueteistkümneaastasena oleks ta uhke brünett olnud. Ta ema hakkas teda iga päevaga ikka pöörasemalt . armastama. Ta kallistas, suudles, kõditas, pesi, ehtis teda ja külvas teda suudlustega üle! Ta kaotas päriselt pea, ta tänas lapse eest jumalat. Kuidas ta küll neist roosadest jalakestest vaimustatud oli! Küll imetles ta neid lõpmatult ja sattus nende pärast joovastusse! Ta ei saanud oma huuli nende küljest lahti ega suutnud oma rõõmu taltsutada, et nad nii pisikesed on. Ta pani nad väikestesse sussidesse, võttis jälle paljaks, imetles neid, jumaldas neid, vaatles neid päev otsa, hardus, kui nägi, kuidas nad voodis kõndida püüdsid. Ta oleks meeleldi kogu eluaja põlvili olnud ainult selleks, et neid jalakesi nagu Jeesus-lapse omi kängitseda ja jälle lahti võtta