Tõde ja Õigus II Terve tekst
nad ilma suurema vaevata mõistnud, et pole kuigi suurt kahju tõdedest, mis pole kõlvulikud
enam aasta pärast, aga seda mõtet ei mõelnud keegi. Sellepärast võis Vellemaa täie õigusega
öelda:
,,Ei märgand teine ka paar tundi varem või hiljem surra, just sel kõige parajamal silmapilgul."
,,Üleüldse on surm üks rumal asi," arvas teine.
Aga Indreku meelest oli surm väga imelik asi, kui ta mõtles, kuis ta täna oli tulnud. Tema oli
vististi ainuke, kes oli kuulnud surma jalaastumisi juba mõni tund varem, aga ta polnud siis
teadnud, et surm astub nõnda. Nimelt ta oli täna Voitinskiga saunas käinud ja seal teda ennast
ja tema kehakatteid peo tarvis puhastanud. Ta oli talitanud, nagu juba palju kordi varemalt, aga
kunagi polnud Voitinski temaga nõnda rääkinud kui täna.
,,Vististi pesete täna mind viimset korda," oli Voitinski öelnud, kui ta oma hariliku pudeli õlut oli
laval palavas ära joonud.
,,Kuis nii?" oli Indrek arusaamatuses küsinud. ,,Mõtlete ära sõita