Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Eesti rahva ajaloos ei ole eestlased mitte esimesel joonel objektiks, kuigi neid kasvaval määral
seks hakati tarvitama, vaid ikkagi peasubjektiks: endi ajaloole on nad kõige pealt ise
mõõduandvad!
Nii on eesti ajaloo ja kirikuloo lähtekohaks ning subjektiks eestlased ise; nende eneste sammude
ja seisukorra peale tuleb peatähelepanu pöörata ja nende tõelisi jälgi tuleb otsida ajaloo ning
olukordade keerdkäikudest, nende tõelisi jalaastmeid tuleb ära tunda ja aimata vastaste ning
võõraste kirjutustest, osalt ehk ka mälestusmärkidest, mis nad on maha jätnud või milledega neil
oli teatavaid suhteid. Nende tõeliste jalaastmete abil võime selgust otsida tee kohta, mida nad on
käinud või põhjustel pidanud käima, eesmärkide kohta, milledele nad on püüdnud, seisukorra
kohta, milles nad olid, kui nad need jäljed maha jätsid.