Mu südames sa
Luuletuses
,,Kodumaakuu" kirjeldab ta, kuidas ,,...Kumiseb kuulmata hõbehell / kodumaa küngastel kuu / ärevas ootuse
rahus.".
Visnapuu jääb mitmes luuletuses isamaa suhtes küllaltki passiivseks. Seda näitab selgelt luuletus ,,Tõlkige mu
kõne", kus ta kodumaad justkui manitseb, kirjutades:
,,Soine ja patune
oled sa,
jumala jalaalune
Maarjamaa.
Enne õunapuud rüvetut !
Iga virves
ajab ise juuri,
nagu polekski ühist tüve
ja ühist kirvest."
Under, on positiivsemalt meelestatud