Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”
katkestutest läbi on tulnud. Ometi miski on. On folkloor ja geenid ja keel. Meenutus
möödunud õnneajast ning unistus tulevasest. Ja Kalevipoeg on, kes on küll jalutu, nagu
Leemeti vanaisa, aga kes ometi võib veel sekkuda, nii nagu Põhjakonngi. Need faktid mida
me endi ajaloost saame kokku põimida on üsnagi kasinad. Seda suurem maa siis mõttelennule
ja arutlemisele selle üle kuidas asjad oleks ehk võinud olla.
Kivirähk tundub küll tõsimeeli uskuvat jakobsonlikku müüti sellest, kuidas ristiusk tule ja
mõõgaga meie maale toodi. Selleski raamatus võrdub kristlus peaaegu et kastreerimisega. Nii
võib antud raamatut käsitleda kui katset välja tuua seda, mispoolest me oma vallutajatest ja
kollaborantidest ülemad olime. Ja ülemad pidime me ju hoolimata kaotusest olema, sest
muidu variseks kogu see lugu muistsest õnneajast kolinal kokku. Üle pidime me olema nii
annaabi.ee 
