A.dumas Kolm musketäri terve raamat
entusiastidele või sõduritele varjutasid kergelt lühikesed ja hõredavõitu juuksed, mis olid
kaunilt tumepruunid nagu ta habegi.
Kui jõuti sadamasse, oli öö juba saabunud. Udu muutis pimeduse veelgi tihedamaks
ning moodustas märk-tulede ja laternate ümber valgussõõre, nagu neid tavaliselt on kuu
ümber, kui ähvardab tulla vihma, õhk oli raske, niiske ja külm.
Mileedi, muidu nii tugev naine, võpatas tahtmatult.
Ohvitser laskis endale kätte näidata mileedi pakid jaij käskis need paati viia. Kui see
oli tehtud, palus ta mileedit paati astuda ja ulatas talle oma käsivarre. Mileedi silmitses
meest ja kõhkles.
«Kes te olete, mu härra, et te minu eest nii eriliselt hoolitsete?» küsis ta.
«Seda peaksite mõistma minu mundrist, mileedi. Olen inglise mereväe ohvitser,»
vastas noormees.
«Kas siis inglise mereväe ohvitserid teenivad alati oma kaasmaalasi, kui need
saabuvad mõnda Suurbritannia sadamasse, ja on isegi nii galantsed, et aitavad nad
maale?»
annaabi.ee 
