E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
vihaga kurja nõ ja oleks hea. meelega kavala rü utli enese kallale länud, kui ta mitte ei oleks
kartnud, et sulased selle ajaga Maie ja Priidu peidupaika tungivad. Ta katsus rü utlit terava
pilkamisega võtlusele äritada.
«Häi sulle, Goswin Herike,» hü udis Villu põgavalt naerdes, «sa oskad türukuid
varastada, aga meeste vastu ei julge sa hakata. Niisugune jäespüs julgeb minu . Maie
peale mõelda? Kahju, et ta -ise näa ei võ, kuidas su püsid hirmu päast pü uli
jahvatavadl Kui ta seda näks, ei oleks tal teinekord sinu eest kaitset vajagi. Ta ajaks su palja
vitsaga minema võ laseks sulle pealegi oma karjatürukul hea nahatäe anda, et sa teinekord
enam oma lolli .näu ei nätaks.»
See mõus. Goswin ronis sõa lausumata hobuse seljast ja läs häematut pilkajat oma käga
käistama. Mõ ogad kõisesid kokku. Mõemad võtlejad olid tugevad ja osavad sõamehed, aga
ehk kül sepp väinud oli, sadasid ta hoobid siiski nii raskelt ja tihedalt, et Goswin algusest