Vedelikjahutussüsteemi osadeks on veepump, mootori jahutussärk, radiaator, termostaat ja ventilaator. Jahutussüsteemi käivitamine tarbib 3...4 % mootori võimsusest. Vedelikjahutussüsteemi ehitus ja kasutamine Mõlemat tüüpi jahutussüsteemil oluline osa mootori soojusest eemaldatakse konvektiivse soojusvahetuse teel, st keskkonna ja mootoriploki omavahelisel soojuse edasikandumisel. Teise maailmasõja ajal oli kasutusel lennukid, mis kasutasid vedelikjahutussüsteeme. Esimeseks jahutusvedelikuks oli vesi. Vee puuduseks on, aga tema madal keemis- ja külmumistemperatuur ning korrusiooni intensiivsus. Seda enam, et lennukimootorid peavad töötama erineva õhutihedusega lennukõrgustes. Järgnevalt võeti kasutusele jahutusvedelikuks etüleenglükool, mille kaubanduslik nimetus on Prestone. Etüleenglükooli andmed: a) keemiline valem ; b) tihedus 1,11 g/cm3; c) sulamistemperatuur (meltin point at 1,013 bar) 12o C; d) keemistemperatuur 198oC;
hul vaid külmumiskindlat vedelikku (tavaliselt 400C). Paljud siin müüdavad nn tosoolid ei täida mingeid nüüdisaegsetele jahutusvedelikele esitatavaid tehnilisi nõudeid ning ei sobi tegelikult autodele. Ostjaid meelitatakse vaid madala hinna- ga. Tänapäevane antifriis Teine segadust tekitav sõna on antifriis (ingl k antifreeze külmumisvastane), mis oli nõu-kogude ajal ebaõnnestunult kasutusele võetud jahutusvedelikuks ka- sutatava baasaine monoetüleenglükooli (ilma manusteta jahutusvedeliku) nime- tus, mis kaitses ainult külmumise vastu. Seda kasutati enamasti sõjatööstuses ja põllumajanduses, kuna polnud piisavalt vastavaid korrosioonikaitse manuseid. Tänapäevaseid antifriise ei tohi segi ajada nn vene kunagiste «antifriisidega». Läänemaailmas nimetatakse jahutusvedeliku kontsentraate sõnaga «antifreeze» 15
annaabi.ee 
