kas see olen mina, või tõesti tema, Nägin kui peegeldust, oma enda hingest, kuid see oli midagi, rohkemat kui ainult mina, Õnn tuure võttis ja soojaks läks keha, mõtete laviiniga, ei oskand midagi teha, kas ma magasin, või oli see ilmsi, silmade sära ei kustunud ära, kust tekkisid need tunded, ilmsi või tõsi, näpistus ei andnud, ei selgust ei vastust, Ei julgend ma näha, sest kartsin, et tõsi, kuid natuke piiludes, ma jahmusin mis nägin, Meie sarnasused loodud, kui ühest sulest, nagu samast taimest, või ühest tulest, Kas nüüd on hilja, või natuke veel vara, nüüd hoopis, õigel täpsel ajal, kuid, kui tema poole pööran, kui korra vaatan, mis ma siis tunnen, kui hetkeks silmad sulen, Ta energia mõõtmatu ja vägi piiritu, näen suurt headust mis kiirgab kui elu, Näen tähtede sära ja rõõmu pärleid, kristallide heli, ning looduse indu,
Te sõidate jalgrattaga, aga see lõbu on täitsa ebaviisakas noorsoo kasvatajale." ,,Miks siis?" küsis Kovalenko bassihäälega. 5 ,,Kuid kas seda on tarvis veel seletada, Mihhail Savvits, kas see pole enesestki selge? Kui õpetaja sõidab jalgrattaga, mis jääb siis õpilastel üle? Neil jääb üle ainult pea peal käia! Ja kui seda kord pole tsikulaariga lubatud, siis ei või. Ma jahmusin eile! Kui ma nägin teie õde, läks mu silmade ees pimedaks. Naisterahvas või tütarlaps jalgrattal see on kole!" ,,Mis te õieti soovite?" ,,Ma soovin ühte teid hoiatada, Mihhail Savvits. Te olete noor inimene, teil on tulevik ees, peab käituma väga, väga ettevaatlikult, teie aga trotsite, oh, kuidas trotsite! Te käite väljaõmmeldud särgiga, ühtesoodu mingisuguste raamatutega tänaval, ja nüüd veel jalgratas.
võimusesse. Aga natukese aja pärast silmasin kahvatut joont puulatvade kohal ja teadsin, et päike varsti tõuseb. Siis võtsin püssi ja hiilisin sinnapoole, kus'olin laagrituleasemele sattunud; seisatasin iga silmapilk, et kuulatada. Aga mul ei vedanud: ma ei leidnud seda kohta. Kuid viimaks nägin päris selgesti tulekuma eemalt puude vahelt. Läksin sinnapoole ettevaatlikult ja pikkamisi. Viimaks olin küllalt lähedal, et näha. Maas lamas mees. Ma otse jahmusin. Tal oli vaip üle pea tõmmatud ja pea oli peaaegu tules. Istusin sinna tihedate põõsaste taha, umbes kuue jala kaugusele temast ja pidasin teda aina silmas. Päev köitis juba. Varsti mees haigutas, sirutas ennast, puges vaiba alt välja -- ja see oli miss Watsoni Jim! Küll mul oli hea meel teda nähes! Hüüdsin: «Hallo, Jim!» ja hüppasin põõsaste tagant välja. Ta kargas üles ja vahtis mind kui sõge. Siis langes ta põlvili, pani käed kokku ja ütles:
annaabi.ee 
