"jahmumisega" - 1 õppematerjal

Jutuke - Isemoodi roos

Mõtlemata tagajärgedele astus noor armastaja mere põhjatusse sinasse, mis ta vähehaaval endasse haaras, kiirustamata, nii kuis ranna tasane järsak vett sängitas. Lained summutasid hüüde, taeva poole lahtisirutatud käed said tunda soolase vee tera lahtimängitud haavades, kuid vapper võsu ei murdunud looduse heitluses, vaid vajus karge vee alla koos kinnipüütuga ­ ta oli oma tiivulise sõbratari päästnud. Sumades kaldani, avastas ta suure jahmumisega, et ta käte vahel ei puhka mitte ingel oma ebamaises võlus, vaid väike tüdruk, suured ilmekad silmad pärani lahti talle vastu naeratamas. Poiss puudutas siidset juuksesalku ta laubal, selle taha libistades. Tüdrukuke näis surmani ehmununa, kuid tänulik. Ta suutis vaevu hingata, kuid noogutas tänutäheks. Seejärel tõstis ta käe ja silitas päästja niisket põske, justkui näinuks temasarnast esimest korda. See süütas leegi, mis põles mõlema pilgus ega kavatsenudki tuhmuda.