2004. aasta Noore Doonori tiitli omaniku sõnul, kes oli tollal juba 38 korda verd annetamas käinud, sai ta doonorluse suurest tähtsusest lõplikult alles siis aru, kui tema abikaasa Birgit vajas sünnitusel vereülekannet. Minnes ise verd annetama, antakse ka oma sõpradele-tuttavatele eeskuju ning sedamoodi üha suureneb võimalus, et traagilisel hetkel on vajalikud varud osaliste aitamiseks olemas. Sirvides Eesti veredoonorluse lehte märkasin jahmatusega, et on olemas mõned inimesed, nagu näiteks Endla Härm, Anne Link, kes on verd annetanud üle saja korra. Minul on väga raske isegi pakkuda, mitmele inimesele on seetõttu antud võimalus uuele elule. Nemad on lihtsalt inimesed meie hulgast, kes ei satu kunagi ajalehtede esikaantele. Ometigi on nad teinud meie riigi jaoks rohkem, kui oskaksime kujutleda. Hea on tõdeda, et mitmeid staažikaid doonoreid on tänaseks autasustatud Eesti Punase Risti V klassi ordeniga, sest see
Oleks ju huvitav teda veel kord näha saada. SANDER. Tema öökulli-silmade pärast? LAURA (tõsiselt). Seda ka. SANDER. Hm - ta oli muidugi noor? LAURA. Vana mitte. SANDER. Ja see on siis nüüd kõik? LAURA. Kas sellest siis küll ei ole? SANDER. Alguseks - jaa, aga romaanil peab olema ka keskpaik ja lõpp. LAURA. Need võid ju ise juurde luuletada. SANDER. Või ootame ära, kuni sa oma öökulli oled leidnud? ,,Tabamata ime" Eduard Vilde Leo (kerge jahmatusega). Sina tead? Lilli (naeratades). Sinu lamburitunnikesest seal meesaunas? Nagu kuuled. Leo. Aga kuidas siis? Lilli (nagu ülemal). Kuidagi ikka! Kus tegijaid, seal nägijaid. Võib-olla käisin akna taga piilumas. Leo. Akna taga piilumas? (Silmapilksest kitsikusest aga kohe võitu saades.) Tühja kah! Sa oletasid sa ainult aimasid. Lilli (täie rahuga). Sul on minu divinatsiooni-andest hea arvamus. Aga olgu kuidas on sa pead mulle
annaabi.ee 
