Ehkki sookurge võib näha eri maastikes, vastab tema nimetus hästi tema põhilisele pesitsuspaigale soole. Eestis leidub palju soid, aga ka külasid ja mägesid, mis on tema järgi nime saanud. Värvuse järgi kutsutakse teda veel hallkureks ning muude tegutsemispaikade järgi ka mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi- ja rukkikureks. Hulgaliselt on teada sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi. Sookurge on läbi aegade austatud, kuigi samal ajal ka jahisaagina ihaldatud. Pesitsusasurkondade suurust on raske hinnata, sest liik pesitseb hajusalt raskesti ligipääsetavatel märgaladel. Euroopas kokku pesitseb hinnanguliselt ligikaudu 80 000 paari ja maailmaasurkonna suurus on umbes 100 000 paari. Sookurg pesitseb üksikpaaridena mitmesugustel märgaladel, peamiselt soodes. Kui nelikümmend aastat tagasi pesitses sookurg üksnes loodusmaastikel, siis viimastel aastatel on ta muu hulgas
egiptuse poosis. Uudne on reljeefikäsitlus kõrgreljeefina, reljeefid peamiselt lubjakivist. Selinuse keskmise linnusetempli metoobid Hästi säilinud kaks: Üks kujutab Perseust, kes Athena juuresolekul tapab Medusa Herakles, kes on kaks kerkoopi põikpuu külge sidunud ja nad jahisaagina ära viib Figuurid on reljeefidel madalad ja raskepärased, egiptuse poosis; keha ülemine osa on en face, muu osa on profiilis; näod on ilmetud, maskisarnaselt tardunud Uudne on reljeefikäsitlus kõrgreljeefina Varane näide arhitektuuriga seotud skulptuurist on ka artemise templi viilugrupp Korfu saarelt Huvitavad on siküoonlaste varakambi metoobid Delfis
annaabi.ee 
