E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Eremiit, kellele otsekohese viisiga poiss tõesti meelepärast oli, surus lahkesti tema kätt.
«Ja minu juurde tuled?»
«Tulen küll, kui lubate.»
«Ja varsti?»
«Niipea kui mahti saan. Head päeva.» Jaanus läks. Vanamees vaatas talle järele ja .pomises
iseeneses: «Sellest poisist tahan ma veel midagi teha.»
Siis läks ta koopasse.
VII
Viis aastat hiljem ühel kenal hilissuve hommikul oli Lodijärve lossis haruldast elu ja kära
kuulda. Hulk võõraid mõisnikke oli ümberkaudu suurele jahipidule kokku tulnud, mille rüütel
Konrad Raupen oma laste rõõmuks toime pani. Lossi saalis sõelusid noored mõisnikud, all
hoovis luusisid nende kannupoisid ja sulased.
Noorte mõisnikkude jutud seisavad küll ajaraamatus, aga me ei hakka neid siin kordama.
Kus noored inimesed rõõmutsevad, sealt ei minda tarkust otsima. Lähme, lugeja,
lossiõue,'sobitame endid parem sulaste sekka, kuulame, mis need vestavad.