Jahindus
ulukifondi kohta ja määras iga jahihooaja eel kindlaks küttimise normid. Jahipidamise
õigus Eesti NSV territooriumil oli kõigil 18-aastaseks saanud kodanikel, kes olid
jahindusorganisatsiooni liikmed, omasid ühtses vormis jahipiletit, mille eest oli tasutud
riigilõiv jooksva aasta kohta. (Mäting 1961)
1961 oli vabariigis üle 15 000 jahimehe, kes kuulusid viieteistkümnesse
jahindusorganisatsiooni. Vabariigi suurim, VSÜ ,,Kalev" jahindusorganisatsioon ühendas
kuus jahindusklubi (Tallinna, Tartu, Pärnu, Viljandi, põlevkivibasseini ja saarte klubisid)
umbkaudu 7500 liikmega. VS ,,Jõud" jahindusklubides oli veidi üle 2000 liikme. Vabariigi
umbkaudu 4 miljoni hektari suurune jahimaa-ala oli kogu ulatuses kinnistatud
jahindusorganisatsioonidele jahipidamiseks ja majandamiseks. 1967. aastal loodi Eesti
NSV Jahimeeste Selts.
Peamisteks jahiobjektideks olid jänes, vee-, soo- ja metsalinnud. Lindudest kütiti rohkem
annaabi.ee 
