JAHINDUS Jahindus Eestis Eestis on ligikaudu 4 miljonit hektarit jahimaad. Jahipiirkondi on Eestis 324 ja jahimehi üle 15 tuhande. Jahinduslikku tegevust planeerides on oluline jälgida, et ei panustataks liialt jahinduslikult populaarsetele liikide arvukuse suurendamisele (nt metssiga), unustades nende liikide negatiivse mõju ökoloogilisele tasakaalule. Jahiseadus Uus jahiseadus jõustus 1. juunil 2013. a. Põhiprobleem, mida uus jahiseadus lahendas, puudutab omandiõigust. Seni oli jahindus sisuliselt ainus valdkond, kus eraomanikul puudus õigus ja võimalus kaasa rääkida selles, kuidas tema omandit kasutatakse. Jahiseadus tagab jahiloomade kaitse ja
mõnes riigis katkematult, siinmail pool sajandit kestnud sotsialismi põhjustatud pausiga. (Randveer 2004) Kui sotsialismiaeg üldse millekski hea oli, siis ilmselt jahiulukitele ja looduskaitsele. Eeskätt sellepärast, et ei olnud omandiprobleemi. (Randveer 2004) Eesti Vabariigi taastamisega tekkis korraks seadustes vaakum. Vanad seadused enam ei sobinud, uusi aga veel polnud. Nii juhtus ka jahinduses. Uute maaomanike taotlused neile kuuluvat maad jahinduslikult kasutada vajasid kiiresti õiguslikku alust. (Randveer 2004) 1994. aasta aprillis võeti vastu ,,Jahikorralduse seadus". Selle seaduse juures oli olulisim see, et seoses maaeraomanduse taaskehtestamisega sätestati võimalus omal maal jahipidamiseks ja erajahipiirkondade rajamiseks (Randveer 2004). Enamikus Euroopa riikides kuulub jahiõigus maaomanikule, kes võib soovi korral oma jahiõiguse edasi rentida temale sobivale jahirentnikule. Suurulukeid tohib ka sel juhul
annaabi.ee 
