E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
tungivat kõnet kuulis ta esimest korda, kuid -- kas ta ka kõiki neid ilusaid sõnu
kuulis?
Korraga tõstis ta pea.
Üsna ligidal kostis põõsaste vahelt pragin; suur metsloom tuli nähtavale, vahtis
silmapilgu aralt tulijate poole ja pistis siis kui nool putku.
«Hirv!» hüüdis Emiilia.
«Kena loom,» kinnitas Kuuno, «niisugust maksab taga ajada.»
«Ruttu, kihutage talle järele! Mis te ootate?»
«Aga minu seltsiline?»
«Teie seltsiline nõuab tingimata, et teie teiste jahiliste silmis häbisse ei jääks.»
«Aga meil pole koeri.»
«Sellest pole viga. Järele, järele!»
Nende sõnadega . andis neiu oma hobusele hoobi, nii et see lendu läks. Silmapilk oli
Kuuno
51
kui osav ratsutaja jälle tema kõrval. Hirve sale keha vilksatas puude vahel ja kadus.
«Ta on ligidalolevasse jõkke hüpanud!» hüüdis Emiilia edasi kihutades seltsilise poole.
«Siin kohas on jõgi sügav ja lai, aga ülemal ja alamal pääseme kergesti läbi. Minge teie