Eesti kultuurilugu
tahtnud sarnaste kampaaniatega aga esialgu sugugi kaasa minna. Vanad traditsioonid olid visad
murduma.
Kõige surutumas seisus oli rahvapärane küttimine Eestis ilmselt 18. ja 19. sajandil.
Pärisorjastatud talupojad mõisa maadel küttida ei tohtinud. Mõisate juures olid palgal kutselised
kütid, kes härrastele loomi-linde toidulauale viisid. Laialdaselt harrastati aga salaküttimist.
Metsavahid, kes seda takistama pidid, olid sageli sõbrad või tuttavad, kellega sai kokku leppida.
Jahikunsti tuli uuendusi juurde vähe. Läbi tuli ajada vanade ja primitiivsete vahenditega.
Sealjuures pidi kütt ise kangem olema, võtma appi kõik aastasadade jooksul kogunenud ja
põlvestpõlve edasi antud tarkused. Möödunud sajandi jahimehel oli lisaks püssile kaasas ka
jahinuga ning puusa peal tapper. Mõnelpool tarvitati ka käksi või oda. Seega sarnanes sada aastat
tagasi kütt veel suuresti oma muistse esivanemaga ning meil on võimalus näha esemeid, mille
annaabi.ee 
