Üksikjälg: 5-7 cm pikk; 3-4 (5) cm lai, jäljerida sirge www.jahindusinfo.ee Kährikkoer on väikese tüseda keha ja lühikeste jalgadega loom, kelle päriskodu on Ida- ja Kaug-Aasias. Kähriku seljakarv on kollakat ja pruuni kuni mustjaspruuni värvi, kõhupool on kollakaspruun. Karvastik on väga tihe, pealiskarvad pikad ja karedad. Eestisse toodi kährikkoer 1950. aastal jahifauna täiendamiseks: 86 isendit lasti lahti kolmes erinevas kohas (Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonnad) millele järgnes kährikute kiire levik üle terve Eesti (üksikuid isendeid tabati meie aladelt juba varem Venemaa Euroopa osas oli kährik 1930te lõpus juba tavaline). Kährikkoer eelistab elupaigana niiskeid alasid: veekogude lähedust, roostikke, puisniite, võsastunud heinamaid, sood, leht-ja segametsasid. Kasutab sageli teiste loomade
1908 moodustati 50 liikmeline Rahvuslik looduskaitse komisjon. Loodushoiu areng Venemaal: XVII sajand: Sem Ostrovovi saared Muurmani ranniku lähedal – tagada jahipistrike pesitsemist. XVII saj: "Zapovednik" – vana vene keeles "jumala käsk", kaitsealal "range režiim". Zakaznik – vana vene keeles "keeld", algselt jahikeelualad, keelualad. Peeter I, määrused, korraldused: Metsade kaitse, parkide rajamine linnadesse, ukaasid jahifauna ja kalade kaitseks, Belovezje ürgmets, 1805 Moskva Loodusuurijate Selts, 1886 Askania Nova stepikaitseala, 1912 Vene Geograafia Seltsi juures alatine looduskaitse komisjon, 1918 Dekreet metsadest, 1919 Astrahani looduskaitseala. KESKKONNAÕIGUS Keskkond: Loodusteaduslik definitsioon: Füüsikaliste, keemiliste ja biootiliste faktorite kogum, mis mõjutab organismi või ökoloogilist kooslust ning määrab kokkuvõttes ära nende vormi ja ellujäämise.
annaabi.ee 
