Merikotkas
Põhiliseks pesapuuks on mänd, millele selle puudumisel järgneb haab. Pikemat aega kasutusel
olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Merikotka pesa on alati kõrgel ladvas ja sinna on
vaba võimalik juurdelend Elupaik. Merikotkas eelistab pesapaigana peamiselt vanu ja
võrdlemisi hõredaid männienamusega (loo)metsi (eriti Lääne-Eestis), niiskeid kuuse-
segametsi, metsastuvaid puisniite ja rabastuvaid männikuid. Enamasti on kusagil lähikonnas
ka jahialaks sobiv veekogu: 81% meie merikotkapesadest asub veekogule lähemal kui kolm
kilomeetrit. Pesapuuna kasutatakse peamiselt mändi, harvem haaba, sangleppa ja erandjuhul
kaske, tamme või kuuske. Merikotkas on pesitsenud isegi vanal heinakuhjal ja kuhjalaval.
Arvukuse suurenedes on kotkad asustanud üha uusi piirkondi ja tunginud sügavamale Sise-
Eestisse. Uusi pesi leitakse järjest väiksemate järvede äärest. 2002. aastal avastati üks pesa
alla 200 meetri kaugusel asustatud talust
annaabi.ee 
