Soome-ugri rahvakultuur
sealsete saamide poolrändav eluviis püsis suhteliselt kaua.
Pered elasid suurema osa aastast hajali oma suguvõsa maadel, mis enamasti asusid kalastuskohtade lähedal. Suguvõsa
maad olid omakorda jaotatud perede kasutatavateks maadeks, mida võidi pärandada. Perede eraomandiks olid
püünised, liikumisvahendid ja põhjapõdrad. Igal perel olid oma kevad-, suve- ja sügispaigad, mis olid valitud vastavalt
kalade kudemisajale, jahiaegadele ja jahiloomade, hiljem põhjapõtrade liikumisele. Peatuspaiku võis olla ka rohkem,
näiteks oli igal metsasaamide perel vähemalt kaks, kuid enamasti kolm kuni viis peatuspaika.
Koola poolsaare koltasaamide juures püsis külakoosoleku (norrös ehk sobbar) tähtsus kõige kauem. See tuli kokku
kord aastas, mõne perekonnapea nõudmisel ka sagedamini. Külakoosolekul valiti oma esindajad kogu Koola
annaabi.ee 
