Georg Ots
Selle kahe tosina aasta sisse mahtusid aga
veel Verdi viis erineva sisemaailmaga ooperikangelast.
Kui Amonastro ''Aidas'' (1964), mida Ots on kolmel korral edukalt laulnud ka
väljaspool koduteatrit, jäi laulja natuurile oma keevalisuse ja kindlameelse
juhiloomusega natuke võõraks siis teised René ''Maskiballis'' (1961), Jago
''Othellos'' (1963), Rigoletto (1968) ja Rodrigo de Posa ''Don Carloses'' (1971) said
teenitult suure menu osaliseks. ''Georg Ots jõudis Jagona laulva näitleja kõrgeimasse
meisterklassi. Saavutas muusika ja mängulise külje ning sisemise ja välise
orgaanilise põimingu, kujundas rolli erakordse perspektiivitunde ja sihikindla jõudude
rakendamisega.''(H. Tõnson, muusikateadlane) Suurepärane oskus mängida hääle
tämbervarjunditega, viimistleda peenimaidki nüansse suhtlemises partneriga lõi
karakterilt huvitaima lavakuju Otsa loometeel. H. Tõnsoni sõnade kohaselt oli Jago
annaabi.ee 
