Raadio ajalugu ja tööpõhimõtted
tühjendatakse. Tekkiv säde omandab aga võnkesageduse, mis määratakse C2 ja induktori L
abil. [2;3]
Aastal 1878 avastas David E. Hughes, katsetades söemikrofonidega, et säde tekitas lähedal
asuvas telefonis signaali, kuid seda peeti esialgu vaid induktsiooniks ning Hughes seda
enam edasi ei uurinud. [1] Küll aga uuris elektromagnetkiirgust ja selle tekitamise ning ka
tajumise võimalusi nii Nikola Tesla kui ka Jagadish Chandra Bose ning aastal 1895 sai
nende eksperimentide tulemuste põhjal Guglielmo Marconi valmis seadme, mis oli
võimeline nii edastama kui vastu võtma raadiosignaali ning seda pika maa taha, kuna ta
avastas et signaali levimise kaugus on võrdne antenni kõrguse ruuduga, mida nimetatakse
tema auks Marconi seaduseks. [4]
Kuid sädevahe-saatjatel oli üks suur miinus signaal oli väga ,,räpane" ja laia ribalaiusega,
segades teisi lähedal olevaid saatjaid-vastuvõtjaid