Itaalia referaat
haaratud patsifismiideedest, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti sotsialistide parteist
välja. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata. 1919. aastal asutas ta
vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di
Combattimento (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas enda Rahvuslik Fasistlikuks Parteiks.
Põhiline toetajaskond olid erusõjaväelased, dissidentidest sotsialistid, suurmaaomanikud
jafuturistid. Fasistid rakendasid kommunistide suhtes füüsilist terrorit ning tegelesid ka
tänapäeva mõistes "katusepakkumisega".
Oktoobris 1922 organiseeris Benito Mussolini järjekordse valitsuskriisi ajal Itaalia
valitsusele ning kuningaleVittorio Emanuele III-le surve avaldamiseks demonstratsiooni,
nn Marsi Roomale, ja nõudis valitsust endale. 31.oktoobril 1922 kuulutas kuningas Mussolini
peaministriks. Antifasistidel keelati riigist lahkuda, nende üle mõisteti kohut, paljud hukati.