Tselastrite viljadeks on ereoranzid kuprad, mis on mürgised (NB! sugulus kikkapuuga!). ELULÕNGAD Koduaedade haljastuses enim kasutust leidvateks ronitaimedeks on elulõngad. Elulõngad kuuluvad tulikaliste sugukonda. Elulõngede perekond kannab ladina keeles nime Clematis ning sellesse kuulub umbes 240 liiki ning arvukalt sorte, mis erinevad omavahel õite värvuse ning suuruse ning paiknemise järgi kas eelmise või jooksva aasta võrsel. Enim levinud on Jackmanni ehk värdelulõng, mis on liikidevaheline hübriid ning millest on omakorda aretatud palju sorte. Sordielulõngade õied võivad olla isegi kuni 15 cm läbimõõdus. Huvipakkuv on fakt, et õielehed, mida oleme harjunud pidama kroonlehtedeks, on tegelikult tupplehed. Kroonlehed aga paiknevad õie keskosas ning kujutavad endast nö. õiesüdamikku. Elulõngad võib tinglikult jagada kolme gruppi: I: Elulõngad, mis õitsevad elmise aasta võrsel mais-juunis. Neid tuleb tagasi lõigata
Pärast kolmandat aastat satuvad nad aga hoogu ja parimad õitsejad on nad 4-7 aasta vanustena. Kui elulõngu ei väetata, siis jääb vanemate elulõngade õitsemine kiduramaks. Et saada taimedelt pikka aega ilusaid suuri õisi ja tagada rohke õitsemine, tuleks vanemaid kui kolmeaastaseid elulõngu, suve esimesel poolel 3-5 korda pealt väetada. Hilisem väetamine ei lase neil aga õigeaegselt talveks valmistuda ning taim õitseb järgmisel aastal kiduralt. (Järv, 2001) Jackmanni ja viticella rühma sordid lõigatakse sügisel tugevasti tagasi jättes alles 2-3 tugevat pungapaari võrsele. Nõrgad võrsed kõrvaldatakse. Lanuginosa rühma sordid lõigatakse sügisel 50 cm kõrguselt. Patens ja florida rühma sordid õitsevad eelmise aasta võrsetel ja neil kärbitakse vaid puitumata ladvad. Kuid ka neid võib tugevasti tagasi lõigata, siis nad alustavad õitsemist pisut hiljem, aga õitsevad nad ikkagi.
annaabi.ee 
