ja hääldus on kooskõlas eestikeelsete sõnade ortograafiaga, näiteks Jürine, Martna, Lugus. Võõrkeelsete nimede tunnuseks on võõrtähtede esinemine, näiteks Cederberg, Ericsson; samuti kirjapildi ja häälduse lahknevus (eesti kirjaviisi mõttes): näiteks hääldatakse nime Uesson [uuesson] ja nime Adoberg [aadoberg]. 3. Derivatsiooniliste tunnuste järgi on eestikeelsed nimed need, mille lõpus eesti perekonnanimedele (ka kohanimedele vm-dele) tüüpiline järelliide, nt -ste (Jaanuste, Väluste), - vere ~ -ver (Lillevere, Jõgever), -ma (Tähema, Valgma) vms. Võõrkeelseid nimesid selles osas eristavad näiteks liited -son (tüüpiline Skandinaavia ja saksa perekonnanimedes: Bengtsson, Magnusson), - berg (saksa ja rootsi nimedes: Blumberg, Alberg), - man(n) (saksa nimedes: Holzmann, Bergmann). 4. Kui nimes puuduvad mingid erilised tunnused, mille alusel saaks teda liigitada, saab lähtuda ka nime foneetilisest kujust; nii on loetud eestikeelseks
annaabi.ee 
