Eesti Vabariigi sisepoliitika iseseisvumise algusaastatel
1933. aastal pandi hääletusele
vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mis piiras oluliselt 50-
liikmelise parlamendi otsustuspädevust ja andis otse valitavale riigipeale suured
volitused,muu hulgas ka vetoõiguse Riigikogu otsuste suhtes ning seadusjõuliste dekreetide
andmise õiguse. Nüüd astus valitsuse eesotsas olnud Jaan Tõnisson tagasi ja uue
koalisatsioonivalitsuse moodustas Konstantin Päts. Uus põhiseadus hakkas maksma 1934.
aasta jaanuarisja sama aasta aprilliks kuulutati välja riigivanema valimised, mis aga ei
toimunud. 12. märtsil 1934 panid üleminekuvalitsuse juht Konstantin Päts ja sõjavägede
ülemjuhataja kindral Johan Laidoner põhiseadust rikkudes demokraatia kaitsmise - s.o.
paremäärmuslike jõudude ("vapside") poolt kavandatud riigipöörde ärahoidmise ettekäändel
toime sõjaväelise riigipöörde ja haarasid võimu. Mõjukamate erakondade vaikival heakskiidul