"jaagusillale" - 1 õppematerjal

"Pommeri aed"

Ta käib oma rada nagu päike või vihmauss. Kas ei raja temagi elu pimedas sügavikus oma pisikest tunnelit päikese poole? Ta ei salli surnud puid ja jala peal surnud inimesi, loidusele ja minnalaskmisele vastandab ta tegevuse. /.../ Sest temast peavad maha jääma õitsvad, mitte mustaks põlenud puud. Järgmisel kevadel, kui Pommer oli koolmeistri ametist lahti, avastab ta, et tema murelaps, vana suislepp õitseb nagu kõik teisedki viljapuud aias. Ka kool jäi Jaagusillale alles ja koolielu läks uue hooga edasi, kuid nüüd juba Jaan Pommerita. Mis olen ma oma elust saanud? küsib Pommer endalt. Mi-da-gi, sahiseb adraraud mullas. Mis ma saama pidin? küsib Pommer jälle. Mis on keegi saanud? Ta ei kaeba. Külvatud on palju, mis sest tulevais põlvis idaneb, seda ta ei näe. Ehk ongi nõnda parem, mõtleb ta. Riik, mis ta omadele ja võõrastele lastele jätab, pole suur ega rikas. See on neis endis, ja kui nad tema ära pillavad, ära