Kuidas eestlased endale perekonnanimed said
a on selle
loovutanud preester Ludolphus Carwel (Tiik 1987: 83).
Paul Ariste (1974: 500) juhib tähelepanu perekonnanimele Raudnina: 1390. a
Tallinnas Hinke Raudenanne, 1571. A tema järeltulija Jürgen Rauttnenne.
Esimesi eesti perekonnanimede ajaloo käsitlejaid M. J. Eisen kirjutab 1921. a
artiklis ,, Sugunimede tekkimine", et eesti talupoegadel oli sugunimesid vähesel
mõõdul Saaremaal Näiteks 1453. a kirja pandud nimed Marten Muddenkull, Peter
Kys, Oloff Kyrvemes tho Kaysever, Toweln Ixkenkull tho Uppel (Eisen 1921: 12).
Eiseni poolt kasutatud väljendus sugunimi on soome laen ja seda kasutati 1920ndatel
aastatel perekonnanime tähenduses (Saareste II: 7). Selleks ajaks oli perekonnanimi
omandanud kindla mõistesisu, milline tal oli XIX sajandi üldisest nimedepanekust
peale: isalt pojale pärandatav perekonnale omane püsiv ametlik lisanimi,
isikunime osa.
Lisanimede tarvitus muutus XVI sajandiks üldiseks tavaks. Näiteks on välja toodud
annaabi.ee 
