Talurahva toidud
toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu kas äsja valmistatud või
soojendatud leeme, roa või pudru. []
Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit
oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja
,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel
kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui
leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu
nappusest. ,,Silk sirutab ja kali kasvatab," trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks
peeti putru ja kaunviljadest paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest ,,oli patt süüa kahte
kõrust korraga". []
Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavaraga üle talve ära