Absoluutsest ja relatiivsest
Aga kõige suuremas tööhoos kõlas äkki maailma tarkade kõrvu: ,,Ignorabimus (ei tea)". See oli
kuulmatu hoolimatus, jõhkrus, otse julmus. Inimene oli kõik nii ilusasti kogu maailmas oma mõistuse
järele seadnud ja nüüd äkki öelda: ei tea!
Muidugi, leidus nii paljugi, mida inimene veel ei teadnud, aga vähemalt oldi veendunud, et inimese
mõistus on võimeline kõik teadma, antagu ainult talle veel mõnigi sajand töötamiseks mahti.
Kuid mitteteadmise apostlite tõsine iulmus selles seisiski, et nad kahtlesid inimmõistuse
teadmisvõimes üldse. Nad tormasid inimliku teaduse kindlakspeetud aluste kallale ja hakkasid neid
õõnestama. Ning ennäe! Talad, milledel seisis kogu mõttetöö, lõid kõikuma. Absoluutselt kindel alus
jäi parimal korral ainult relatiivselt kindlaks.
Seal me nüüd oleme: teadusel on veel ainult praktiline tähendus, mitte rohkem. Seda teavad
ameeriklased kõige paremini. Nemad tapavad autodega rohkem inimesi kui ühes eurooplastega
annaabi.ee 
