Eesti rahvamuusika
saj. keskpaigaks juba taandumas,
korralikke ülestähendusi sellest aga vähe. Samas oli vanema rahvamuusika omapärast helikeelt keeruline ühendada euroopaliku kunstmuusika
omaga.
11.2 Kolm perioodi eesti rahvaviiside kogumises
1. periood. Vanimad teated eestlaste muusika kohta on võõramaalaste kirjapanekud kroonikates ja reisikirjades. 12. saj. lõpus kirjeldab
taani ajaloolane Saxo Grammaticus eestlasi laulmas enne lahingut. 13. saj. mainib Läti Hendrik Liivimaa kroonikas eestlaste itkemist matustel
jms. Siin-seal esineb ka teateid eestlaste pidudest torupilli saatel, loitsimisest, tantsimisest jm. Esimese eesti rahvaviisi noodistuse avaldas TÜ
ajalooprofessor Friedrich Menius 1632. a.
Seoses huvi kasvamisega folkloori vastu leidub alates 18.-19. sajandi vahetusest põhjalikumaid kirjeldusi eestlaste laulmisest ja tantsimisest,
pillilugude ja laulude noodistusi. Kõige enam materjali on tollest perioodist talletanud sakslased August Wilhelm Hupel (1737-1819) ja
annaabi.ee 
