Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
näiteks toitu, tööriistu, relvi jne, mis vanade uskumuste kohaselt olid uues elus vajalikud. Relvad
kaitsesid oletatavalt surnut ka deemonite eest. Haud kurgaan9 oli ühe või kahe meetri kõrgune.
Mõnikord asetati kurgaanile puupost, kivid või ehitati väike varikatus, mille all hing võis
puhata. Slaavlased matsid surnuid asulatest väljapoole: kas jõe või allika äärde, metsa või künka
kõrvale ( 1995: 216-220).
Tseremooniat iseloomustas kohalviibivate itkejate nutmine ja laulmine. Seejärel koguti lahkunu
tuhk urni ja maeti hauda. Tuha matmisele järgnes matusepidu ning sellega kaasnev
pidusööming ( 1995: 208-213).
988. aastal lasi keiser Vladimir end ristida, millega algas Vana Venemaa ristimine. Ristusu
levikuga hakkas muutuma ka slaavlaste matmiskombestik. Esimesel aastatuhandel enne Kristust
eksisteerisid slaavlaste matmiskombestikus nii laiba- kui ka põletusmatus ( 2004: 7-
11).
3. Matmisrituaalide struktuur
annaabi.ee 
