Rooma, vabariik ja keisririik
tarvitsenud kogu oma elu jooksul Rooma jõuda, ega saanud seega vähimalgi määral riigiasju
mõjutada. Ka riigikaitse lasus üha enam Rooma liitlaste õlgadel, kellel puudus igasugune
õigus langetada otsuseid selle üle, millal, kus ja kelle vastu sõdida.
Vallutussõjad tõid kaasa Rooma ja Itaalia ühiskonna suurema varandusliku kihistumise ja
talupoegade laostumise, ja sõjaväe tavapärane komplekteerimine isikliku varustusega
teenistusse tulevaist Rooma kodanikest ja Itaallia talupoegadest muutunus üha raskemaks.
133 – 122 eKr püüdsid Tiberius Cracchus ja Gaius Gracchus reformide teel peatada
Itaalia talupoegade laostumist, vältimaks peamiselt talupoegadest koosneva Rooma sõjaväe
arvukuse langust. Selleks püüdsid nad rikaste valdusse läinud maid vaeste kasuks ümber
jagada. See tõi aga kaasa rikaste ja neid esindava senati enamuse ägeda vastuseisu ja
esialgsest edust hoolimata jäid nende reformid suurel määral ellu viimata. Kumbki neist