Vadjalased
on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudele haudadele kivikatete), kust on leitud
vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käe võrusid. Mitu korda on
vadjalasi siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste
hulka. 12. sajandil ühendati vadja ala novgorodi valdustega. 15. sajandi lõpul nimetati
Novgorodimaa loodepoolne haldusala Vadja viiendikuks. Enamik vadjalasi on alates 11.- 12.
sajandist sulanenud idaslaavlastega, osa isuritega. Õigeusku pöörduti peamiselt 16. sajandil
1848. asta andmeiloli vadjalasi 5148, 1926. aasta andmeil 705, 1959. aastal oli häid vadja
keele oskajaid Leningradi rajoonis.
Nimetused
Vadjalaste endanimetus on vadjalain, vad´d´alaizõd, vadjakko, mavätsi. Vanemas vene
traditsioonis on vadjalasi ja teisi läänemeresoome vod´. rahvaid nimetatud tsuudideks.
Konkreetselt vadjalaste tähistamiseks kasutatakse vene keeles etnonüümi
Asuala
annaabi.ee 
