või siis sõjast laastatud, katkised inimesed, kes kogevad aeg-ajalt argipäeva õnne. Ja sedasi vapruse maskideta pälvivad nad meie kaastunde. Eks ta ole. Naljaka ja murettekitavana mõjub selle raamatu juures üks kentsakas tõsiasi: nimelt ei leidu selles ühtegi naistegelast, kel oleks muud funktsiooni kui innustada mehi neile tittesid tegema, või kelle IQ ületaks 110 punkti. Nad on tundelised, pealiskaudsed, isukad ja veetlevad olevused, kes peavad meelsasti sõjaveterane kangelasteks ja on valmis neile anduma, tänulikud, et mõni selline neid peaks tahtma. Tundsin lugedes kõhedust, et ainsad päriselt reaalsust tajuvad tegelased, kellega end samastada, olid selles raamatus (peale autori enda) vaid rohelised mehikesed Tralfamadore'i planeedilt. Feminist minus pidi pettuma. Oma mitmekihilisusega, kus autor lubab lugejal vaadelda ka kirjutamise enese protsessi ja kus eksisteerivad korraga
puudutasid nende heaolu. Eestlasted hoidsid suuresti kinni vanadest harjumustest ning suhtusid kõigesse uude umbusuga, see oli nende visa iseloomu tunnuseks. Eesti talupoega peeti väga mehiseks ning näiteks Kaarel XII pidas eesti polke oma armee parimateks. Eestlased oskasid nendele osutatud heategude eest olla tänulikud, kuid ülekohtu puhul olid väga kättemaksuhimulised. Sakstesse suhtusid eestlased põlgusega. Eestlased olid väga isukad, suviti söödi kolm korda päevas, talviti kaks korda päevas. Söömisel unustas eestlane kõik kõrgema ja inimväärsema. Söömisesse suhtuti tõsiselt ning juttu sel ajal ei räägitud. Toit koosnes enamasti leivast ning kördist, kuhu oli sisse segatud jahu, kartul, naeris, kaer, piim, liha või heeringas. Mõisnik võis talupoegi müüa kui see talle endale kasulik tundus. Koormised ning teotööd olid väga kurnavad ja rasked, kuid eestlased suutsid hakkama saada.
II põlvkonna liblikad munevad kapsalehe alaküljele 20-30 sidrunkollast tünnikujulist muna. Peale kapsalehe munevad liblikad ka rapsitaimedele ja teistele ristõielistele. Kahe nädala pärast hakkavad neist kooruma rohelised 12 kapsaussid, kes elavad kolooniana koos. Täiskasvanud röövikutele on iseloomulik hoiatusvärvus: kollased laigud piki keha, linnud neid ei söö. Röövikud on väga isukad sööjad, kes võivad hävitada suuri kapsapõlde. Kapsauss alustab kapsalehe servast ja närib leheroodude vahel olevat pehmet kudet. Järele jääb vaid läbipaistev skelett. Kui kapsataimede vahel kasvatada tilli võib loota, et laastamistöö ei ole nii suur. Teine taim on kress, mis liblika tähelepanu endale tõmbab. Lavendel meelitab kapsaliblikaid ligi ja seda ei tasuks aedviljapõldudele istutada. Nukkumisel ronivad röövikud taimevartele, kividele ja majaseintele koguni räästa alla
annaabi.ee 
