Uksed avati kell 19.00 ja Nelly pidi lavale astuma kell 22.30, juhtus aga hoopis teisiti. Nimelt Nelly lend hilines ja ta astus lavale alles kell 01.00 öösel. Mina ja mu sõber Henry jõudsime sinna kell 23.00, meil oli üüpriski igav, kuna me ei kuula muusikat, nagu Põhja-Tallinn pakub. Kui Nelly lavale astus, oli võimas. Poleks uskunud, et ta tuleb just Eestisse. Pileti hinnad olid alates 40. Olime juba eelnevalt ostnud omale istekoha, mis maksis 60. Me tegelikult ei istunudki, olime seisukoha juures, lava lähedal. Kui Nelly lavale tuli siis kõik kiljusid niiviisi, et mul läksid kõrvad lausa lukku. See on imelik, kuna seal oli väga-väga vähe rahvast sellise kuulsuse kohta. Ma isegi usun, et Nelly polegi väiksemale rahvamassile kontserdit andnud. Saal polnud isegi täis ega ka pooltäis. Kontsert oli iseenesest vahva, kuid olin veidi pettunud. Tavaliselt annavad kuulsused tunde kontsertit, kuid Nelly andis ainult kuskil 50min? Hakkasin ka
Kõrboja Peremees Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki. See oli Katku Villu. Lõpuks oli saanud ta vangist välja. Seal oli õppinud poiss tööd tegema. Nii ta rääkis vähemalt oma isale. Ühel päeval jooksis Villu järvele. Ta märkas teel jalajälgi, mis teda kohutavalt huvitasid. Imelik, kuidas inimesel saab olla jalajälgede vastu selline huvi. Ta uuris neid aina lähemalt ja lähemalt ning aina nuputas, kelle omad need olla võivad. Kümned, isegi sajad pisitillukesed märgid
annaabi.ee 
