ema awustama. (Vana kirjakeele…) Ka 17. sajandi teksti päring andis vastuseks, et sel sajandil oli sõna olemas. Näiteks Mülleri kroonikas on sõna ema kolmel korral mainitud sõna tänapäevases tähenduses, st ema kui lapsevanem. Sõna kirjutati suure esitähega. Näiteks [---] kuÿ tæma weel oma Ema Hiwus leßis. 17. sajandi Turu käsikirjas oli sõna ema ühes lauses: [---] peab koass üx meess oma Issan ema iellenss hetman. Rossihniuse 17. sajandi ülestähenduses esineb sõna ema suure algustähega – tegemist on saksapärasusega, sest saksa keeles märgitakse nimisõnu suure algustähega. Rossihniuse tekstis on näiteks [---] Auwusta sinu Issa ninck Ema, se om see esimene Kesck ning [---] ninck laus Maria temma Ema wasto. Rossihniuse tekstis esines seda 19 korda. 18. sajandi tekstide seas ema ei kasutatud, selmet kirjutati Emma või emma. Uues
annaabi.ee 
