nitroühendeid on mürgised, poluünitroühendid aga plahvatusohtlikud. Aromaatsed halogeeniühendid (nt. Klorobenseen) kasutatakse lahustitena ja vaheündite tootmises. Väga ohtlikud keskkonnale on polüklorotsüklilised ühendid (eriti polüklorodifenüül või polüklorodibensodioksiin e dioksiin). · Polüklorodifenüülid on kuumuskindlad ja raskestisüttivad vedelikud. Neil on head dielektsilised omadused ( neid kasutatakse isoleervedelikena). Nad püsivad kaua (looduses aastakümneid). · Dioksiinid moodustuvad halogeeniühendite põlemisel ja tööstuslikes protsesssides, kus põlevad kloor ja orgaanilised ained. Looduses äärmiselt püsivad Polükloropolütsüklilised ühendid mõjustavad ka organism -> tekitavad nt HIV-iga sarnaseid näidustusi. Need levivad läbi toiduahela (taim->loom->inimene), püsivad organismis kaua.
Tänu nendele omadustele on nad leidnud kasutust erinevates valdkondades nagu näiteks: [3] · Jahutus ja isoleeriva, vedelikuna transformaatorites ja kondensaatorites · Plastilisuse suurendamiseks erinevates värvides, lakkides ja segudes · Stabiilsust suurendavana ja paindlikkust lisava lisandina PVC kattematerjalides erinevates elektroonika komponentides · Mitmesugustes õlides ja määrdeainetes · Rasksüttivate ja süttimisohutute isoleervedelikena. Oht looduskeskkonnale ja inimesele Kuigi PCB-de sattumine keskkonda ei ole enamasti olnud taotluslik on nad jääkainetena siiski sattunud erinevaid teid pidi pinnasesse, õhku, veekogudesse ja sealt edasi ka toiduahelatesse. [4] Korra keskkonda sattunud PCB-d on nii stabiilsed ja püsivad ja ei muutu keskkonnale ohutumateks ka aastate jooksul ning lisaks ringlevad erinevates toiduahelates üha uuesti. [4] Umbes 10% PCB-dest mis on toodetud alates 1929. aastast ohustavad ka praegusel
annaabi.ee 
